D'Airot d'Airot – Массмедия
ЭстетикаИсторияСоставКонцертыАудиоВидеоТекстыМассмедияОбзорыМненияКонтактSuomi

Eesti Päevaleht, 17. mai 2008

Karjala kuulub ikka karjalastele

Aprillis esines Tallinnas Sotsia kirjandusfestivalil Karjala rahvuskultuuri saadik Jevgeni Bogdanov. Temaga vestles Tamur Tohver.

Sõbrad ansamblist D’Airot ( hääldatakse soomepäraselt airot ehk aerud) kutsuvad sind Ženjaks, sinu luulekogu “Hingeseisud” kaanele on aga autoriks kirjutatud Enska Jakobson. Kumb sa siis oled – Ženja või Enska?

Minus oleks nagu ühinenud kaks isikut: üks on ametlikus valdkonnas tegutsev Jevgeni Bogdanov, kes õpetab Petroskoi ülikooli soome keele teaduskonnas ja on osalenud tõlgina kõrgetasemelistelgi kohtumistel. Jevgeni kirjutab praegu Vene teaduste akadeemiale ja koduteaduskonnale uurimust soome kirjandusest ja on nimena kasutusel muus avalikus elus. Ženja on jällegi hellitusvorm, nagu kõigil Jevgenidel ja Jevgeniotel Venes. Enska tekkis minu mäletamist mööda 1990. aastal soome rokkaritelt. Neilt see hüüdnimi on saadud ja tegelikult omakski võetud. Jakobsoniks nimetas mind meie esimene trummar ja sedagi ainult korra või kaks. Aga sealt alates otsustasingi võtta selle endale kunstnikunimeks, eristumaks ametlik-avalikust tegelasest.

Kas oled Eesti esimest korda?

Eelmine kord käisin siin 1978. aastal, siis sõitsime vanaema Eeviga Tallinna kaudu Pärnusse, kus tollal elas meie kaugeid ingeri juurtega sugulasi. Sellest reisist mäletan kastaneid (õigemini seda, mida arvan mäletavat kastanitena), merd, liiva, Volga-2101 ja tohutu suuri eramajasid. Mul on siiani riiulil Kreutzwaldi kogutud rahvajutud, mis sai väiksena mitmeid kordi kaanest kaaneni läbi loetud, muidugi vene keeles.

Kuidas seekordne tulek sujus?

See reis sai teoks pika mõttetöö ja peavalu tulemusel. Esmaideest teostuseni kulus pea poolteist aastat. Vahepeal tundus kogu sõit ebatõenäoline, eriti kui kohati tekkis tunne, et elektronpost ei suuda ületada riikidevahelist maismaapiiri ja info ei taha kuidagi liikuda. Otse öeldes: hakkas pinda käima, et tõelisus nagu sõdiks pürgimustele ja soovidele vastu. Ja siis veel see ausamba kohavahetus (Tõnismäe pronkssõdur – T. T.), õhkkond pingestus, isegi lähedaste sõprade hulka hakkas imbuma Eesti-viha, mis tegelikult idaneski vaid propaganda istutatud seemnest. Keegi ei tahtnud mõistust pähe võtta, ainult kiristati hambaid ja lasti lendu ässitavaid rahvusfanaatilisi väljendeid. Mitu korda hammustasin huulde, sest mõistsin, et on mõttetu hakata midagi selgitama. Aga aeg on läinud ja tunded vaka alla saadud. Anne Veskitki on olnud taas Kesktelevisioonis näha, ehkki ta ei julgenud seal oma eesti päritolu esile tuua. Aga teisest küljest oli tema vene keele häälduses piisavalt palju võõrast aktsenti, mida ta ei üritanudki ilustada ega peita.

Sellest vaatenurgast võttes oligi väga tähtis tulla Eestisse, et näha ja kogeda kõike kohapeal. Tundsin end Karjala rahvuskultuuri saadikuna, sõnumitoojana. Soomekeelne kultuur ei ela Vene Karjalas just kõige kuldsemaid aegu, kuid hoolimata suurest Soome tagasi rändamisest tingitud jõukaotusest toimib see siiski aktiivselt edasi.

Isiklikust huvist tahtsin näha, kuidas olete suutnud Nõukogude hullusärgist välja rabeleda.

Millisena ma Eestit näen? Venemaa lähedus annab tunda, aga sama on Soomeski. Vene kodanikke vaevab Suure Venna sündroom. Ei suudeta alla neelata Baltimaade iseseisvumist ja seda käsitledes ei kasutata just palju kainet mõistust. Tavakodaniku suust võib peaaegu kuulda, et Ameerika ja Eesti on maailma suurimad nuhtlused. See tuleb sellest, et enamik neist ei ole ameeriklasi, rääkimata eestlastest, iial näinud ja vaevalt kunagi näebki. Talve- ja Jätkusõja järel oli Soomes Vene-viha ehk kõige tugevam, kuid tänu osavale poliitikale suudeti Suure Venna kõrval siiski sõltumatut asja ajada. Seda soovin Eestilegi. Olukorras, kus pundunud nägudega poliitikud vastamisi hauguvad ja teineteise nina all tuumarusikaid raputavad, on kultuuritegevusel rahvaste lähendamiseks oma eriline missioon. Kultuuriinimestel on ühine pärand, kuid ka eripära, mida nad tahaksid vastastikku jagada, ahistamata kellelgi vabadust ja lõhkumata vendlussidet...

Elad ja töötad Petroskois ning oled seega sündinud venekeelses Karjalas. Aga kirjutad ja laulad ikkagi soome keeles. Kas see keeruline ei ole? Kuidas õnnestus ilmutada Venemaal soomekeelne luulekogu “Hingeseisund”?

Petroskoi on olnud tegelikult läbi aegade vene linn, mille kultuurielus on soomekeelsel kogukonnal olnud tuntav positsioon. Algul kasutati väljarändajaid selleks, et näidata: proletaarne Soome riik luuakse sinna, kuhu valgekaartlastel pole asja. Soomlased on toonud Karjalasse kirjasõna, dÏässi, teatritegemise ja muu sellise, rääkimata lugematutest tehnilistest uuendustest.

Olen sündinud ingerlaseks, kuid mind kasvatati soomlaseks. Õpinguid ülikoolis alustasin siis, kui Karjalas elati võimsa rahvusliku tõusu aega, ja rahvuskultuuri arendamise ideed ongi leidnud otsetee minu südamesse ja hinge. Loomulikult elan ja tegutsen tehiskeskkonnas, olen ise endale keelekümbluseks ja soome keele argikasutus piirdubki tegelikult ainult oma perega. Kahjuks. Aga muidugi me tahame, et Petroskoi oleks ühine kodu kõigile ning soome keelt saaks kasutada lasteaias, koolis ja muus avalikus sfääris. Selle nimel peab kõvasti pingutama. Nii kõvasti, et vahel hakkab see enda võetud koorem juba rõhuma ja väsitama. Õnneks on hoolimata kõigist võimuvertikaalide tsentraliseerimistest hakatud väikerahvaste esindajaid riigi tasandil respekteerima.

Raamat “Hingeseisund” sai võimalikuks tänu riiklikule ja Soomest saadud abirahale.

Kõigist puudustest hoolimata on see kogu tänapäeva Karjala kirjandust silmas pidades siiski arvestatav saavutus.

Kuidas sünnib Karjala kirjandus? Miskeelne see tänapäeval enamasti on?

Praegu levib üha enam suundumus, et kolme vähemuskeele – karjala, vepsa ja soome – hulgas on viimati nimetatul kõige vähem tähtis positsioon. Varem oli teisiti. Nüüd hakataks nagu unustama panust ja jälge, mille soomekeelne kultuur ja kirjandus on Karjala kultuuriellu jätnud. Olen isegi kuulnud ütlemisi – tõsi küll, mitteametlikke –, et soomlaste koht on Soomes ja Soome võib Vene Karjala soomlasi toetada kuipalju tahes, Karjala kuulub ikkagi karjalastele. Teisest küljest on karjala kultuur lõpuks ometi saanud täieõiguslikuks. Tegevus on kultuuri eri harudes väga kirev. Sama puudutab vepslasi. Siin tahaks aga hoiatada, et ühte kultuuri ei edendataks kunagi teise või kolmanda arvel. Tõsi on ka, et soomekeelne kultuuri-elu hakkab Karjalas vähehaaval hääbuma, kuid kõik ei ole veel kadunud ja meie sugupõlve käes on viimased võimalused. Kui me kasvatame üles oma keelt rääkiva järgmise põlvkonna, kes ei ole huvitatud vaid mammonast, siis õitseb ka soomekeelne kultuurielu edasi.

Kas praegused kirjanikud on pigem vanapoolsed või nooremast sugupõlvest?

Karjalakeelseid kirjutajaid on meil viimasel ajal märkimisväärselt juurde tulnud. Kirjutamise kaudu püütakse ühest küljest teavitada maailma ja teisalt leida enese juuri, tihtipeale on raamatud pühendatud kodukülale või sõpruskonnale vms. Näiteks Paavo Leontjev ja Puhtasjärven Masa jt.

Soomekeelseid autoreid enam õieti ei leiagi. Tõsi küll, eelmisel aastal ilmus kahe noore naislüüriku ühine debüütkogu, aga sellega saavutused seni ka lõpevad.

Aitäh!

 

  © 1998–2015